Käisin raamatukogus, et võtta endale Betti Alveri „Lugu valgest varesest“ ja see uuesti üle lugeda. Tegelikult on terve poeem mul peaaegu peas. Andsin kunagi ülikooliajal veel seda esitades ühe lavakõne eksami. See on ikka kummaline, mida kõike ühe näitleja pea sisaldab. Kui seda järjest lugeda, siis kestab kogu lugu veidi rohkem kui 40 minutit. Ma tean seda päris täpselt, sest harjutasin teksti endale kunagi pähe jooksmas käies. 

Nüüd tuli aga ootamatu tunne kusagilt sügavalt minu seest, et soovin selle uuesti üle vaadata. Ma olen „valge vares“ nii mitmeski mõttes, olen teistmoodi kui teised, eks me kõik natuke oleme. „Anna andeks, mul on kiire“ või „tead, mul pole üldse aega“ – kuulen neid lauseid pea iga päev. Suurel osal inimestest on nii kiire, et neil ei ole võimalik leida aega iseendale, pole võimalik leida aega, et minna raamatukokku kui on tahtmine midagi üle lugeda, pole aega lugedagi. Kindlasti pole aega, et minna trenni või lihtsalt õue jalutama. Aga ometi peaks ju aega olema rohkem. Pesumasin peseb pesu, robotid niidavad ja imevad tolmu, poes on valmistoidud, autod, rongid, bussid viivad meid ühest punktist teiste. Ma tean, et mu graafik on vahel tihe, minu elukutsest tingituna liigun paljudel päevadel risti-rästi üle Eestimaa, et jõuda esinemispaika ja hiljem koju tagasi. Aga olen ometi „valge vares“, sest mul aega.  Kui vähe siis teistel aega on? Oh, kuidas ma tahaksin vaadata sõprade kalendritesse, et sellest täpselt aru saada.  Või on see lihtsalt mugav ettekääne, mida esitatakse kui mantrat kuni see tõelisuseks saab?

Vaatamata kõigile oma tegemistele on mul aega. Mulle meeldib, et see mul olemas on ja et ma saan planeerida kõiki neid toredaid kohtumisi või töid, mis mind energiaga laevad. Sa võid mulle helistada ükskõik millal, kui ma vastan, siis mul on aega sinuga rääkida. Kui ma ei vasta, siis helistan sulle tagasi ilmselt juba lähimate tundide jooksul. Kui ma ei helista, siis mitte sellepärast, et mul aega ei ole, vaid sellepärast, et ma olen võibolla väsinud ja puhkan, võibolla tegelen hoopis millegi muuga ja ausalt ma ei taha sinuga sel hetkel rääkida. Ma olen aus, anna andeks –  aega mul on, ma lihtsalt ei taha. Võtan endale õiguse kasutada oma aega millekski muuks. Näiteks enda jaoks – see on mulle kõige olulisem. Kui ma ise tasakaalus ei püsi, siis laguneb ka kõik muu minu ümber. Selles kiirustavas ja ajast tühjaks jooksnud maailmas olen ma „valge vares“ – saan sellest aru. 

Kui midagi on sinu jaoks päriselt oluline, siis on sul alati aega. Kas sa päriselt tahad trenni minna? Kas sa päriselt tahad, et su keha toimiks parimal võimalikul viisil? Kas see on sulle oluline? Kui on, siis sul on aega. Kui sul tegelikult on aga ükskõik, siis vastad selle ja teiste sarnaste olukordade puhul „mul ei ole aega!“ Anna andeks, kui mul on õigus. Aega on meil kõigil ühes päevas täpselt sama palju. Elu pikkused on erinevad – mõnel on rohkem aega, teisel vähem, aga seda ei tea me keegi täpselt ette. Kellelegi pole peale löödud templit „parim enne“. Loodame lihtsalt, et seda kvaliteetset aega on meie kõigi jaoks piisavalt kaua. Mis on sulle tähtis ja oluline? Minu jaoks on see aeg lastega, aeg iseendaga – nende kahe puhul ma ei tee kompromisse, selle aja leian ma alati, sest see on minu jaoks oluline. 

Või ütled sa hoopis, et sa oled nii väsinud, et lihtsalt ei jaksa endale aega võtta. Aitäh kui nii ütled, sest nii mõistan sind paremini. Ilmselt tead sa täpselt, mis sind väsitab ja mis sind liigselt koormab. Püüa viia tähelepanu korraks kõrvale. Mõtle hetkeks, mis on need tegevused, mis sulle jõudu ja energiat annavad, mis on see, mis teeb hea tunde? Mis on teinud seda varem, võibolla kunagi nooruses?  Mind laeb näiteks kui saan loodusesse, kui saan enda maakoju või kalale. Et ma muude toimetuste keerises tasakaalu ei kaotaks, siis planeerin ma neid tegevusi samamoodi enda päevadesse ja kalendrisse nagu kõiki teisi tegevusi. Kui ma seda ei teeks, siis tean, et jookseksin ühel hetkel vaimselt ning füüsiliselt kokku. Tasakaalu hoidmine ja enda tundma õppimine on minu jaoks pidev protsess. Mõtle korraks – võibolla laeb sind mingi mõnus ja lahe trenn, kas siis üksinda või teistega koos. Midagi sellist, mis sulle emotsionaalset jõudu päevadesse juurde annaks ja muudaks sindki „valgeks vareseks“, kel on alati aega, kes elust ja kulgemisest rõõmu tunneb. Hea oleks, kui õpiksid end nii palju tundma, et teaksid, kuidas ja mil viisil oma akusid laadida saad. Laetud akudega töötame paremini. Laetud akuga on aega isegi mõni minut sõbraga telefonis jutustada või raamatukogust raamat laenutada ja tundub täiesti võimalik lause – „mul on enda jaoks alati aega“.